Freud ja seksuaalsus ning suhted
Freudi suhe seksuaalsusega oli keeruline. Ta oli mees, keda peetakse mõnes mõttes tänapäeva seksuaalrevolutsiooni isaks. Ühed on süüdistanud teda laste mõtlemise seksualiseerimises ja panseksuaalsuses. Teised on näinud ränka vaeva, näitamaks, et paljusid Freudi mõtteid on räägitud ka enne teda ja tegelikult ei tohiks teda laste seksuaalsuse avastajaks pidada ning naiste seksuaalsusest on ta hoopis valesti aru saanud. Ja huvitaval kombel on kõigil kriitikutel õigus!! Freud tõesti ei ole laste seksuaalsust „avastanud“ ning naiste seksuaalsusest on ta valesti aru saanud – ometi on ta ka ikkagi seksuaalrevolutsiooni isa, kes on rääkinud palju seksuaalsuse erilisest kohast inimeste hinges! Me võime kirjutada tonne kirjandust sellest, mida ta kõike valesti tegi ja ikkagi ei saa me ümber ka faktist, et ta rääkis esimesena tõesti põhjalikult paljudest asjadest. Jah, tal olid eelkäijad, jah, ta tegi vigu, kuid ta tõi paljud mainitud teemad esimesena massideni.
Freudi tekste seksuaalsusest sageli väga valesti mõistetud. Paljude inimeste jaoks seondub seksuaalsuse tähendusväli selgelt seksiga. Kuid Freud rääkis seksuaalsusest kui bioloogilisest printsiibist, mis juhib tervet loodust. Ta püüdis oma ajastu loodusteadusliku mõtteviisi kasutada mitmete veel teaduslikult kompamata nähtuste analüüsiks, seksuaalsuse, unenägude ja hingehädade mõistmiseks. Nende teemade üle mõtisklemine juhtis ta arusaamani, et bioloogiline printsiip – vajadus paljuneda – on kõikide liikide käitumise taga ning juhib inimese arengut samamoodi kui iga muu looma oma. Ning see väljendub loomulikult ka siis inimese unenägudes, fantaasiates, hirmudes ja hingehädades.
Üks oluline tähelepanek Freudi teooriate ja seksuaalsuse kohta: Freudi kohta räägitakse sageli ekslikult, et ta väitis inimest pürgivat naudingute poole. Et kui inimest juhib seksuaalsus, siis on tema sihiks kogu aeg nautida. See on Vale! Nagu öeldud, on seksuaalsus ja soo jätkamise vajadus kogu loomariigi bioloogiline olemus. Aga see ei tähenda, et nad kogu aeg indleksid.
Freudi meelest hakkab psüühika tööle Mitte-mõnu tõttu. Tänapäeva mõistes siis frustratsiooni või ärevuse vähendamiseks. Näiteks ütleb ta oma teoses: “Unenägude seletaja”, et “soov” kui selline saab alguse just nimelt Mitte-mõnust ja liigub siis Mõnu poole : “A current of this kind in the apparatus, starting from unpleasure and aiming at pleasure, we have termed a ‘wish’; and we have asserted that only a wish is able to set the apparatus in motion and that the course of the excitation in it is automatically regulated by feelings of pleasure and unpleasure.” (lk598)
Freud isegi nimetab hiljem Mõnuprintsiibina tuntuks saanud käitumist kujundavat printsiipi Mitte-mõnu printsiibiks: “Some interesting reflections follow if we consider the relations between this inhibition upon discharge exercised by the second system and the regulation effected by the unpleasure principle” (lk 600) Alles hiljem teiseneb see kõigepealt Mittemõnu – Mõnuprintsiibiks ja siis mõnuprintsiibiks.
Ilmselt on selline Freudi lähenemine seotud eelkõige tema “hüdraulilise” Libiido-teooriaga. Freudi meelest põhjustas energia kuhjumine (enegiapais) ärevust, pinget ja Mitte-mõnu ning energia voolama saamine tõi kaasa pingelanguse, ärevuse vähenemise ja mõnu.
Näiteks ka paar lehekülge Seksuaalsete traktaatide algusest:
I. SEKSUAALSED EKSITEED
Inimese ja looma suguliste vajaduste ilmnemist põhjendatakse bioloogias oletusega „sugutungist“. Siin järgitakse analoogiat söömistungiga, näljaga. Sõnale „nälg“ puudub rahvakeelne vaste seksuaalsuses; teaduses kasutatakse sellise sõnana „libiidot“.
Populaarne arvamus sugutungi olemusest ning selle omadustest leiab väljenduse üpris konkreetsetes ettekujutustes. Arvatakse, et lapsepõlves sugutung puudub ja tekib alles puberteediga seotud küpsemisprotsessi käigus, kus see väljendub vastupandamatu külgetõmbe ilmingutes, mida üks sugu teisele avaldab ning mille sihiks peaks olema kas suguühe või siis vähemasti sellised toimingud, mis jäävad selleni suunduvale teele.
Meil on aga küllalt põhjust pidada neid avaldusi tegelikkuse väga ebatõepäraseks peegelduseks; kui täpsemalt vaadelda, siis on need kujutlused tulvil eksitusi, ebatäpsusi ja ennatlikke arusaamu.
Toogem sisse kaks mõistet: nimetagem isikut, kellest lähtub suguline tõmme, seksuaalobjektiks ja toimingut, mille suunas toimib tung, seksuaalsihiks; nüüd näitab meie teaduslik vaatluskogemus ohtralt kõrvalekaldeid nii seksuaalobjekti kui ka seksuaalsihi osas, nende kõrvalekallete omavaheline suhe oletatavasse normi nõuab süvitsi uurimist.
(1) Seksuaalobjektiga seostuvad hälbed
Sugutungi populaarset teooriat kirjeldab kõige kaunimal viisil poeetiline jutustus inimese jaotamisest kaheks pooleks – meheks ja naiseks –, kes armastuse kaudu püüavad teineteisega taasühineda. Seetõttu võivad suure üllatusena mõjuda väited, et on olemas mehi, kes ei kujuta endale seksuaalobjektina ette mitte naist, vaid meest, ning naisi, kelle objektiks ei ole mitte mees, vaid naine. Selliseid isikuid nimetatakse vastupidise seksuaalsusega inimesteks või parema nimega inverteerunuteks, nähtust ennast aga inversiooniks. Selliste isikute arv on väga märkimisväärne, ehkki neid on keeruline kindlalt sedastada.
(A) Inversioon
Inverteerunute käitumine. Asjaomaste isikute käitumine võib eri aspektides oluliselt erineda.
- Nad on absoluutselt inverteerunud, st nende seksuaalobjekt saab olla üksnes samasooline, kuna vastassugu ei ole nende jaoks mitte kunagi seksuaalse igatsuse objektiks, vaid jätab neid külmaks või tekitab isegi seksuaalset vastumeelsust. Meestena on nad vastumeelsuse tõttu võimetud viima läbi normaalset suguakti või ei tunne seda tehes mitte mingit mõnu.
- Nad on amfigeenselt inverteerunud (psühhoseksuaalselt-hermafrodiitselt), st nende seksuaalobjekt võib olla nii samast kui ka teisest soost; inversioonil ei ole välistavat iseloomu.
- Nad on puhuti inverteerunud, st teatud eritingimustes, mille puhul on esmatähtis normaalse seksuaalobjekti kättesaamatus ja matkimine, võivad nad võtta samasoolise isiku seksuaalobjektiks ja tunda seksuaalaktis samasoolisega rahuldust.